Elavad Pildid

Hardi Volmeri ajalooline armastusfilm ühendab eepikat ja komöödiat, varajase tummfilmi groteski ja kino kuldaja melodraamat.

Helmi sünnib baltisaksa paruni von Strandmanni perre ja majja Tallinna vanalinnas aastal 1908. Ainus, mida Helmi kindlalt teab, et ta ema oli eesti soost teenijatüdruk. Kõik muu selgub elu jooksul, ning elul, mis kulgeb läbi sajandi, on Helmi jaoks varuks nii traagilist kui koomilist. Selles majas ta rõõmustab ja kannatab, ihaleb ja pettub. Siin kasvab ta üles koos noorhärra Erikuga ja ootab oma suure armastuse õitselepuhkemist. Sama maja allkorrusel elab kinomehaanik Julius, kes ei ole Helmi suhtes sugugi ükskõikne. 20. sajand hekseldab inimsaatusi kui tohutu, kaootiline pendel, tükeldades naise armastust ja kogu tema elamist. Kõige silmnähtavamalt elabki suurt ajalugu läbi korter – see peategelase "väline mina“, kes peab taluma lõputut remonti ja soovimatuid külalisi. Parketti tallavad nii härraste lakksaapad kui sõdurikirsad, majja mahub inimsaatusi kaugelt ja lähedalt, omi ja võõraid. Helmi kodu jõuab olla kord saksa salong, kord revolutsioonimuuseum, kord töölisklassi ühiskortergi. Keset ahvatlusi ja pettumusi püüab naine siiski säilitada inimväärikust. Vabaduse saabudes hakkavad maja ümber sebima kinnisvaralasulid, kes üritavad seda vana naise käest välja petta. Heitlikes aegades püsivad muutumatuna vaid maja tõllakuuris asuv kinosaal, mis elavaid pilte ekraanile paiskab ja Juliuse vaikne armastus Helmi vastu.