Muinasjutt kuldsest kalakesest

Aasta oli 1833, kui Puškin “Kuldkalakese” kirjutas. Kirjanduses ja muusikas valitsesid suured tunded – romantism. Oli valsi võidukäik. Küsimustele – Miks ikkagi eit tahtis nii väga lossi!? Ilusaid riideid, valitsejannaks… Või ehk ka ilusat muusikat, valssi. Kas nüüd, ligi 200 aastat hiljem on inimeste soovid ikka samasugused? – saab publik mõistuloos oma sõna sekka ütelda. Meie etendusel kuulevad vaatajad Chopini muusikat. Muusika on elav ja kostüümid nagu päriselt tol ajal olid.

Lavastaja-näitleja Allan Kress: „Soovisin, et etendusel oleks ka nö. laiemalt väärtustav moment, milleks antud juhul on siis Puškin ja tema värsid. Ideeks on, et ilmekalt väljatooduna, eristatuna, jääb vaatajatele meelde midagi ka aja- ja kirjandusloost. Põhjuseks eelkõige aeg ja mälestus, mil ise koolis käisin ning mitmed asjad jäid „kuiva“ õpetus- ja selgitusstiili pärast arusaamatuks ja siis ka õppimata. Võõralt kõlada võivaid sõnu nagu „küna“, „häärber“ jms. me selgitame.“

Lavastus on osa võtnud mitmest teatrifestivalist nii Eestis kui väljaspool (Soomes, Venemaal Moskvas ja Peterburis, Valgevenes), lisaks oleme etendust käinud mängimas välismaal elavatele eestlastele: Strasbourgis, Pariisis, Frankfurdis, Brüsselis, Luksemburgis ja Londonis. Eestis mängime koolides, lasteaedades, rahvamajades, mõisates, raamatukogudes, väikesaartel, festivalidel, laatadel jne üle Eesti.